teadvuskäsitluse

Teadvuskäsitlus on filosoofilise mõtlemise ja teadusliku uurimise valdkond, mis tegeleb teadvuse olemuse ning teadvusliku kogemuse ja selle suhte mõistmisega ajuga, kehaga ja kognitiivsete protsessidega. See on interdistsiplinaarne valdkond, kus ühenduvad filosoofia, kognitiivne teadus, neuroteadus ja psühholoogia. Uuritavad küsimused hõlmavad teadvuse olemust, erinevaid teadvuse tasemeid, kvalia olemust ning teadvuse ja keha suhteid.

Peamised lähenemised hõlmavad filosoofia meeleprobleemide uurimist ehk mind–keha probleemi ning teadvuse olemuse ja kogemuse nähtuste analüüsi; teaduslikku lähenemist, mis hõlmab kognitiivse teaduse ja neuroteaduse ning uuringuid tähelepanu, mälu ja otsustusprotsesside kohta; ning fenomenoloogiat ja teisi esmasel tasandil kogemusele keskenduvaid lähenemisi, mis rõhutavad kogemuse struktuuri ja subjektiivset kvaliteeti.

Meetodid on mitmesugused: kontseptuaalne analüüs ja filosoofiline argumentatsioon; empiria, sealhulgas neuroimaging (fMRI, EEG), käitumisuuringud ja psühhofüüsikalised katsed; ning esmasel tasandil kogemuse uurimine, mis sageli kombineeritakse teiste meetoditega.

Seosed ja rakendused: teadvuskäsitluse tulemused mõjutavad arusaamu teadvusest tehnoloogia kontekstis, eriti tehisintellekti arendamisel, samuti diagnostikas ja ravis ning arusaamisel teadvuse ja aju vahelisest seosest.

Ajalugu ja vaidlused: teadvuskäsitlus on arenenud antiikajast kaasaegse kognitiivse teaduse ja neuroteaduse traditsioonideni. Keskseteks küsimusteks on teadvuse olemus, kvalia ja mind–keha suhete probleemid. Raske probleem, kuidas subjektiivne kogemus tekib, on jätkuv arutelu.