tasakaaluhäirete

Tasakaaluhäired on seisundite grupp, mis mõjutavad keha võimet hoida tasakaalu ja ruumilist orientatsiooni. Need hõlmavad nii sisekõrva vestibulaarsetest struktuuridest kui ka kesk- ja perifeersest närvisüsteemist lähtuvaid talitlushäireid.

Enimlevinud põhjused on: labürintiit ja vestibulaarne neuritis; benign paroksüsmiline positsioonvertiigo (BPPV); Ménière'i tõbi. Harvemini on tegemist keskse päritoluga haiguste või süsteemsete haigustega, näiteks insult, hulgiskleroos (MS), pea- või kaela vigastused ning ravimite kõrvaltoimed.

Sümptomid hõlmavad pearinglust (vertigo), tasakaaluhäireid, äkilisi või korduvaid püsivaid peapööritusi, iiveldust või oksendamist ning mõnikord kuulmiskahjustust või tinnitus Ménière'i korral. Patsiendid võivad kogeda ka nägemise häireid ja ruumilise orientatsiooni halvenemist.

Diagnoos põhineb kliinilisel hinnangul, meditsiinilisel ajalool ja täiendavatel uuringutel. Diagnoosi selgitamiseks kasutatakse vereanalüüse ja kuulmiskontrolli, Romber’i testi, vestibulaarfunktsiooni uuringuid (VNG, kalorikutsed või VEMP) ning piltuuringuid (MRI või CT), et eristada vestibulaarseid ja keskseid põhjusi ning tuvastada etioloogia.

Ravi sõltub etioloogiast. BPPV puhul on efektiivne Epley manööver; vestibulaarne rehabilitatsioonteraapia (VRT) aitab tasakaalutunnet parandada. Ménière’i haiguse korral kasutatakse dieedi muutmist (soola piirang), diureetikume ja sümptomaatilisi ravimeid. Raskeid juhtumeid käsitletakse koostöös arsti ja oftalmoloogiga; oluline on turvalisus ja kukkumise ennetamine.

Prognoos on väga varieeruv: mõnedel inimestel taanduvad sümptomid, teistel on krooniline või korduv vertigo. Vanusega suureneb kukkumisoht, seetõttu on varajane diagnoos ja rehabilitatsioon eriti oluline.