tarbijanõudlusest

Tarbijapõhine nõudlus ehk tarbijanõudlus kirjeldab kaupade ja teenuste kogust, mida majapidamised on ostuvõimelisuse piires ja erinevate hinnatasemete juures valmis ostma. See on oluline mõiste majanduses, eriti mikroökonoomias, kuna see aitab mõista turgude toimimist ja hinna määramist.

Tarbijapõhine nõudlus on tavaliselt pöördvõrdeline hinnaga. See tähendab, et kui kauba või teenuse hind tõuseb, siis tarbijad kipuvad seda vähem ostma, ja vastupidi, kui hind langeb, siis ostetakse seda rohkem. Seda seaduspärasust nimetatakse nõudluse seaduseks.

Lisaks hinnale mõjutavad tarbijapõhist nõudlust ka mitmed teised tegurid. Nende hulka kuuluvad tarbijate sissetulekud, teiste kaupade ja teenuste hinnad (asenduskaupade ja täiendkaupade puhul), tarbijate eelistused ja maitsed, ootused tulevaste hindade või sissetulekute osas ning demograafilised tegurid, nagu rahvastiku suurus ja vanuseline koosseis.

Majanduses kasutatakse nõudluskõverat, mis graafiliselt kujutab erinevate hinnatasemete juures nõutavat kogust. Tavaliselt on nõudluskõver allapoole kaldu, peegeldades nõudluse seadust. Kui mõni muu kui hind tegur muutub, liigub kogu nõudluskõver kas paremale (nõudluse kasv) või vasakule (nõudluse vähenemine). Tarbijapõhine nõudlus on hindamatu tööriist ettevõtetele ja poliitikakujundajatele turgude prognoosimiseks ja majandusotsuste tegemiseks.