tagatislepingud

Tagatislepingud on lepingute grupp, mille eesmärk on tagada võlausaldaja nõude täitmine, pakkudes tagatist põhivõlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. Tagatis võib olla isiklik (tagatiseandja kohustub täitma võlausaldaja nõude, kui põhivõlgnik ei suuda) või varaline (tagatisvara, nagu kinnisvara või liikuv vorm). Leppingud võivad hõlmata erinevaid vorme; sagedasemad on isiklik tagatis, kinnisvara tagatis (kinnisvara sundabiga) ning pand (liikuv vara).

Tagatislepingute sisu määrab, kelle jaoks kehtivad kohustused ja millises ulatuses. Tagatise andja või tagatist pakkuja võtab vastutuse kas kogu võla või selle osaniku eest ning võlausaldaja õigused on selgelt sätestatud. Kui põhivõlgnik täidab kohustuse, lõpeb tagatis; kui mitte, võib võlausaldaja pöörduda tagatise poole ja vallas vara realiseerida vastavalt lepingutingimustele ja kehtivatele seadustele.

Seadusandlik raamistik ja vorminõuded. Eesti tsiviilseadustik ja võlaõigusseadus reguleerivad tagatislepinguid. Enamik tagatislepinguid peab olema kirjalik; kinnisvara tagatised (kinnisvara tagatised) nõuavad notariaalset kinnitamist ja registreerimist kinnistusraamatus. Pand ja muud varalised tagatised võivad nõuda kontrolli ja üleandmist omandisse või valdusmanust, olenevalt lepingu liigist.

Tähtsustest aspektidest. Tagatised suurendavad võlausaldaja usaldusväärsust ning võivad vähendada laenukulusid, kuid samal ajal suurendavad tagatise andja vastutust. Enne lepingu sõlmimist soovitatakse hoolikalt hinnata vastutuse ulatus, tagatise liik ja võimalikud tagajärjed. See teave annab ülevaate tagatislepingute mängureeglitest Eesti õiguskeskkonnas.