taastuvusest

Taastuvusest on kontseptsioon, mis viitab jätkusuutlikule ressursikasutusele ning looduse, majanduse ja ühiskonna pikaajalisele tasakaalule. See käsitlus rõhutab, et praegused vajadused tuleb täita viisil, mis ei ohverda tulevaste põlvede võimalusi nende vajaduste rahuldamiseks. Kontseptsioon sai laialdaselt kasutusele Brundtlandi komisjoni raporti 1987. aastast ning on kestliku arengu raamistikus keskne mõiste.

Taastuvus hõlmab kolme peamist valdkonda: keskkonnakaitse (loodusvarade säilitamine, bioloogilise mitmekesisuse kaitse, reostuse vähendamine), majanduslik jätkusuutlikkus (majanduskasv ja ressursitõhusus) ning sotsiaalne õiglus (elatustaseme parandamine, võrdsed võimalused). Mõnikord lisatakse neljandaks valdkonnaks korraldamine või valitsemine, mis keskendub poliitikate koostööle, läbipaistvusele ja osalusele.

Praktikas tähendab taastuvus näiteks taastuvat energiat, ringmajanduse põhimõtteid, ressursitõhusust ning ökoloogilise jalajälje vähendamist. Poliitika- ja ettevõtete tasandil kasutatavad mõõdikud hõlmavad CO2 emissioone, energiakasutust, ringlussevõtu osakaalu ning ökoloogilise jalajälje näitajaid; rakendamiseks kasutatakse toetusvahendeid, heitkogustega kauplemist, jätkusuutliku tarneahela arendamist ning keskkonnasõbralikke tooteid ja teenuseid.

Rakendusalad hõlmavad energiat, transporti, põllumajandust ning linnade ja tööstuslike piirkondade arendamist. Taastuvuse edu sõltub suutlikkusest balanseerida majanduslikke eesmärke, keskkonnakaitset ja sotsiaalset heaolu ning koordineerida erinevaid tasandeid ja sektoreid.

Väljakutsed hõlmavad mõõtmuse keerukust, erinevate huvigruppide prioriteetide kooskõlastamist ja globaalse taseme jätkusuutlikkuse tagamist. Standardiseerimine ja rahvusvaheline koostöö on olulised pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamiseks.