taastkindlustust

Taastkindlustus on kindlustusseltside riskide jaotamise mehhanism, mille käigus üks kindlustusandja (originaalkindlustaja) üle võtab osa kahjudest teisele kindlustusandjale (taastkindlustajale). Eesmärk on suurendada kindlustusmahtu, stabiliseerida tulusid, parandada kapitali vastupidavust ning vähendada suurte kahjude mõju kindlustusseltside finantsstabiilsusele.

Peamised tüübid on proportsionaalne ja mitte-proportsionaalne taastkindlustus. Proportsionaalses taastkindlustuses jagab taastkindlustaja osa kahjudest ja samaaegselt osa sissetulekust vastavalt kokkulepitud osakaalule (nt kvotaosa). Mitte-proportsionaalses taastkindlustuses maksab taastkindlustaja kahjude edenemisel ainult juhul, kui kahju ületab eelnevalt kokkulepitud piirmäära (nt katastroofide või stop-loss korral).

Taastkindlustust võib vormida fakultatiivseks taastkindlustuseks (konkreetsete riskide puhul) või treaty-taastkindlustuseks (pikem lepingu alusel hõlmab kogu kindlustusportfelli või selle osa). Fakultatiivne taastkindlustus hõlmab üksikuid riske, samas kui treaty-pealkirju kasutatakse portfelli alusel.

Taastkindlustus pakub kindlustusseltsidele suuremat kindlustusmahtu, paremat riskijagamist ja stabiilsemat kasumit, aidates kaasa solvency ja kapitalinõuete täitmisele ning suurte kahjude riskide maandamisele. Regulatsioonid ja järelevalve mõjutavad taastkindlustust, muu hulgas Euroopa Liidus Solvency II raamistiku kaudu.