süljeeritust

Süljeeritust, ehk sülje tootmist ja eritumist suusse, on peamine süljenäärmete kontrollitud vedelike eritusprotsess. Sülje eesmärk on toiduelundite niisutamine ja maitsetunde hõlbustamine, hambaste kaitse ning suu-den välja kaitse via antibakteriaalseid ja lüsosi, amülaasi (ptyaliin) tärkli lagundamine ja sade. Sülje koostis ja hulk sõltuvad stimulatsioonist ja staatilisest vedelikukäitumisest.

Peamised süljenäärmed on parotidnäärmed, submandibulaarsed ning sublinguaalsed. Restoratsioonil täidab sülge submandibulaarsed näärmed suurema osa mahust, samal ajal kui parotidsed näärmed teevad rohkem tööd stimuleerituna. Sülje koostis on vesine lahus, millel on elektrolüüdid (na, k, bikarbonaat), ensüüme nagu amülaas, muciinid, ning antibakteriaalsed ained (lactoferriin jt). Sülje pH-hinnang jääb tihti vahemikku umbes 6,2–7,6, olenevalt sülje tüübist ja stimuleerimisest.

Regulatsioon: süljeeritust kontrollivad peamiselt automaatne närvisüsteem. Parasümpaatne stimulatsioon (peamiselt närvifunktsioonid, mis kaasavad maitse ja lõhnareflekse) suurendab sülje kogust ja muutab seda vedelikumaks, samal ajal kui sümpaatne mõju muudab sülje viskoossemaks ja võib vähendada kogust. Vedeliku tootmise tase sõltub hüdreerituse, vanuse, ravimite kasutamise ja üldise tervise seisundist.

Mõõtmine ja kliiniline tähtsus: süljeerituse hindamiseks kasutatakse sialomeetriat ehk sülje koguse kogumist erineva stimuleerimise tasemel. Normväärtused varieeruvad; haiguse korral, nagu xerostomia (kuiv suu) või Sjögreni sündroom, on süljeerituse vähenemine levinud. Süljeeritust mõtestatakse seoses toitumise, hambaravi hindamise ja haiguste diagnostikaga.