sõidumugavust

Sõidumugavus tähistab sõidukis viibivate inimeste tajutavat mugavust liikumise ajal. See on segu subjektiivsest kogemusest ja objektiivsetest mõõtmustest, mis sõltuvad nii sõiduki tehnilistest omadustest kui ka teekatte seisukorrast ning keskkonnateguritest. Sõidumugavus mõjutab väsimust, tähelepanu ning üldist rahulolu sõiduki kasutamisega.

Peamised tegurid on vedrustus ja šassii, istme ergonoomika, värina- ja heli tase, temperatuur ja õhu kvaliteet, teekatte kvaliteet ning rehvide omadused ning aerodünaamika mõju. Nende koosmõju määrab keha koormuse ja mugavuse tunde ning kõrge sagedusvibratsioon või ebapiisav summutus võivad põhjustada ebamugavust.

Objektiivne hindamine põhineb sõidukisse kinnitatud või kehale paigaldatud anduritel, mis mõõdavad värinat, kiirendust ja mürataset. Näitajad nagu RMS-vibratsioon ja Vibration Dose Value (VDV) kirjeldavad keha koormust ajas. Standardid, näiteks ISO 2631-1, annavad juhiseid koormuse tõlgendamiseks ning võimaldavad võrrelda erinevaid lahendusi.

Sõidumugavus on oluline kõigis sõidukite kategoorias, sealhulgas autode, rongide, busside, jalgrataste ja lennukite puhul. Erinevad valdkonnad keskenduvad erinevatele teguritele: autos on oluline tasakaal sõidukäitumise ja mugavuse vahel, rongidel ja bussidel rõhutatakse vedrustuse ühtlustamist ja teekatte mõju, jalgratastel arvestatakse sõiduasendi ja vedrustuse mõju, lennukites aga müratase ja termiline mugavus. Uuendused nagu adaptivne vedrustus ja mürakompensatsioon aitavad parandada sõidumugavust.