subvokaliseerimise

Subvokaliseerimine, tuntud ka kui sisemine kõne või kuuldav mõtlemine, on nähtus, kus inimene "kuuleb" oma mõtteid nagu vaikset sisemist häält, kui ta loeb või mõtleb. See tähendab, et isegi kui suud liigutatakse väga vähe või üldse mitte, aktiveeruvad ajus kõne ja kuulmisega seotud piirkonnad sarnaselt sellele, nagu räägitaks või kuulataks valjusti.

See sisemine monoloog ei ole alati täielikult häälestatud, mõnikord võib see olla vaid fragmentaarne või sarnaneda pigem tunnetusliku tasandiga. Subvokaliseerimine on tavaline lugemisel, eriti alguses või keerulisemate tekstide puhul, aidates kaasa teksti mõistmisele ja meeldejätmisele. Samuti esineb seda mõtteprotsessi käigus, aidates ideid struktureerida ja analüüsida.

Mõned inimesed subvokaliseerivad rohkem kui teised, ja selle intensiivsus võib varieeruda sõltuvalt ülesandest ja individuaalsetest omadustest. Kuigi subvokaliseerimine võib olla kasulik lugemisoskuse arendamisel, võib see mõnel juhul lugemiskiirust piirata, kuna see jäljendab kõnelemise tempot. Seetõttu on lugemise efektiivsuse suurendamiseks välja töötatud tehnikaid, mis püüavad seda sisemist kõnet vähendada. Teaduskirjanduses on subvokaliseerimist uuritud erinevatest vaatepunktidest, sealhulgas kognitiivse psühholoogia, neuroteaduse ja keeleteaduse kaudu.