stabiliseerimisfonde

Stabiliseerimisfondid on riigi või avaliku sektori eraldi finantsressursid, mille eesmärk on makroökonoomilise stabiilsuse parandamine läbi tsükliliste šokkide mõju leevendamise. Nad koguvad ja hoiustavad vahendeid majanduse paremikel aastatel ning vabastavad need vajaduse korral eelarve- ja sotsiaalteenuste tasakaalustamiseks või avalike kulutuste toel hoidmiseks. Selline mehhanism aitab vähendada eelarvepuudujääke ja riigivõla kõikumisi, mis tekivad sõltuvas majanduses ja sõltuvuses peatest.

Finantseerimine ja kasutamine põhinevad tavaliselt selgetel reeglitel: fondi moodustamise allikaks on eelarve ülejäägid, maksimaalne tulu või rahavood, mis on seotud erandlike tuluallikatega (näiteks toorainete hinnad). Võimalik on ka eraldised konkreetsetele eesmärkidele. Vajadusel saab fondide vahendeid kasutada nii lühi- kui ka pikaajaliste tsükliliste šokkide leevendamiseks, maksejõu stabiliseerimiseks ning investeeringute toel majanduse elavdamiseks, säilitades samal ajal likviidsuse.

Haldus ja järelevalve on tavaliselt korraldatud eraldi asutuse, foorumi või sõltumatu nõukogu kaudu. Põhieesmärk on tagada läbipaistvus, õigeaegne drawdown'i otsuste vastuvõtmine ja vastavus riigi finants- ning investeerimispoliitikale. Võimalikud eelised hõlmavad suurenenud majandustsüklite vastupidavust, saneerisemat eelarve arengut ja paremat riski hajutamist; kriitikud toovad esile riskiprofiili suurendamise, rahastamisallikate sõltuvuse ja võimalikku demotiveerivat mõju riigipoolsele investeerimispoliitikale.

Stabiliseerimisfondide kasutamine on levinud üle maailma, sealhulgas riikides, kus majandus on tugevalt mõjutanud toorainete hinnad või tsüklilised šokid.