simuleerimises

Simuleerimises on süsteemide või protsesside käitumise uurimine mudeli abil, mis taasesitab reaalse maailma toimimist ajas või ruumis. Selle eesmärk on mõista, ennustada või optimeerida tulemusi without otsese katsetamisega kaasnevate riskide või kuludega.

Mudelite koostamine ja valikud on keskmes simuleerimises. Tüüpilised lähenemised hõlmavad diskreetset sündmuste simulatsiooni (nt logistika- või tootmisprotsesside analüüs), kontinuaalset simulatsiooni (muutujad kirjeldavad pidevaid muutuseid) ning agent-põhist simulatsiooni (mitu intsidendi või otsuse tegijat mõjutavad üksteist). Lisaks kasutatakse arvutuslikke meetodeid nagu Monte Carlo simulatsioon, mis kogub juhuslikke proovide kogumi, et hinnata süsteemi omadusi ja riske.

Protsessis tähtsad sammud on mudeli koostamine, andmete kogumine, mudeli kalibreerimine ja valideerimine ning verifitseerimine. Verifitseerimine kontrollib, kas mudel töötab korrektselt ja järgib määratletud loogikat; valideerimine hinnustab, kui hästi mudel üksikuid nähtusi või üldist käitumist reaalse maailmaga kattub. Simuleerimine võimaldab testida erinevaid stsenaariume, teha sensitiivsusanalüüse ja aidata otsustusprotsesse, sageli vähendades reaalse maailma katsete vajadust.

Rakendusalad on laiad: insener ja tootmine, finants ja riskihaldus, kliimamudelid, epidemioloogia, logistika ning digitaalsete kaksikute arendamine. Piirangud hõlmavad mudeliasemuste eeldusi, andmete kvaliteeti ja valede üldistamise ohtu, samuti eetilisi ja privaatsusküsimusi.