silelihasefektorid

Silelihasefektorid on molekulid ja signaalketid, mis reguleerivad silelihase kontraktsiooni ja lõdvestumist. Need hõlmavad nii kontraktiivseid kui ka lõdvestavaid mehhanisme ning toimivad peamiselt retseptorite kaudu, second messengeri teede kaudu ning otse kinaseid mõjutades.

Kontraktsioon tekib peamiselt Gq–proteiini seotud retseptorite aktivatsiooni kaudu (näiteks noradrenaliin α1-adrenergiline retseptor, angiotensiin II, vasopressiin, endothelin-1). Retseptorid stimuleerivad IP3 ja DAG teid; IP3 vabastab Ca2+ rakusisestest ladudest SR-st, Ca2+ seostub kalmoduliiniga ning aktiveerib MLCK-i (myosiini valgukese kinases). MLCK fosforüleerib myosiini light chain’i (MLC), mis käivitab kontraktsiooni. Lisaks võib signaalketis kaasa tuua kaltsiumi sensitiatsiooni suurenemise: RhoA/ROCK inhibeerib MLCP-i (myosiini valgukese fosfaatase), suurendades MLC fosforülaatsiooni ja tugevdades kontraktsiooni isegi sama Ca2+ tasemega.

Lõdvestus on peamiselt seotud NO–guanylaatsüklase–cGMP ja cAMP–PKA teedega. Endoteeli NO stimuleerib sGC-d, suurendades cGMP taset ja PKG aktiivsust, mis vähendab Ca2+ ja suurendab MLCP-i aktiivsust, soodustades lõõgastumist. cAMP teekond, mille mõjutavad β-adrenergilised retseptorid, prostatsükliin PGI2 ja adenosine, aktiveerib PKA-d ning tõkestab kontraktiivseid mehhanisme. PDE inhibiitorid pikendavad neid signaale, soodustades lõdvestumist.

Kliinilises kontekstis on silelihasefektorid olulised vaskulaarse toonuse, bronhide ja GI-silelihase reguleerimisel ning neid kasutatakse ravimites toonuse tõstmiseks või langetamiseks (nt kaltsiumi kanaliblokaatorid, β-agonistid, NO-donörid, PDE inhibiidid).