siirdamisega

Siirdamisega viitab meditsiini valdkonnale protsessile, mille käigus haige organi või koe asendatakse doonori sama tüüpi organi või koe siirdamisega. Eesmärk on taastada või parandada elulisi funktsioone ja pikaajalist ellujäämist.

Peamised valdkonnad on elundite siirdamine ja kudede siirdamine. Kõige sagedasemad elundid on neer, maks, süda ja kopsud. Kudesid siirdatakse näiteks sarvkesta (cornea), nahk, luukude, kõõlused ning vereloome tüvirakke (luuüdi).

Enne siirdamist hinnatakse nii vastuvõtja kui doonori sobivust. Elundis siirdamises võivad olla surnud doonorid või elavad doonorid (näiteks neeru või maksafraktsiooni doonorlus). Olulised sobivuse näitajad on ABO-verekood ja tihti HLA-sobivus; elundite puhul võib kaaluda ka täpsemat histokompatibiliteeti.

Operatsioon ja järelhooldus hõlmavad kirurgiat, vastuvõtja organi funktsiooni jälgimist ning pidevat immunosuppressiivset ravi, et vältida hülgumist. Tüsistusteks võivad olla hülgamine, infektsioonid ning ravimite kõrvaltoimed. Elukestev meditsiiniline jälgimine ja vajadusel lisaravimid on tavapärased.

Eetilised ja õiguslikud küsimused hõlmavad donorite nõusolekut, anonüümsust, elavate doonorite ohutust ning doonorluse regulatsioone ja registrite kasutamist. Organite puudus ning järjekorrad on ülemaailmselt levinud väljakutsed, kuid programmid ja teave on suunatud donorite arvu suurendamisele ja siirdamiste tulemuste parandamisele.

Kokkuvõtteks: siirdamisega saavutatakse suurem ellujäämine ja parem elukvaliteet paljude patsientide jaoks, kuid see eeldab keerukat meditsiinilist, eetilist ja sotsiaalset korraldust ning jätkuvat tähelepanu riskidele ja uuringutele.