sõjanduses

Sõjanduses on uurimis- ja praktikavaldkond, mis tegeleb relvastatud konflikti ja sõjapidamise küsimuste teooria ning rakendusega. See hõlmab strateegiat, operatiivset kunsti, taktikad, logistikat, kaitsevõimsuste korraldamist, luure ja tehnoloogiat ning kaitsepoliitika analüüsi.

Ajalooliselt on sõjanduse mõiste arenenud antiikajast ja keskajast moodsa ja tänapäevase sõjapidamiseni. Tuntuimad suunad on strateegia ja operatiivkunst, mis hõlmavad laiemat plaani, ning taktika, mis keskendub lahinguväljale. Logistika ja soomustamine, tehnika ja tehnoloogia areng on kujundanud sõjanduse tööriistu. Kaasaegne sõjandus on laiapõhjaline ning hõlmab mitmesuguseid valdkondi ja lähenemisi.

Tänapäeval on sõjanduses mitmeid alavaldkondi, sealhulgas sõjaline ajalugu, strateegiline uuring, kaitse- ja julgeolekusteadus, operatiivuurimus, sõjarelvad, sõjapidamise mudelid ja mängud (war games), ning simuleerimine. Metoodika hõlmab ajaloolisi analüüse, teooria- ja praktikauuringuid, operatiivseid simulaatsioone ning kvantitatiivseid meetodeid.

Haridus ja rakendamine: ülikoolid ja sõjaväe akadeemiad pakuvad õpet ja uurimist, mis on suunatud nii riikide kaitseplaneerimisele kui ka rahvusvahelisele koostööle, kriisiohjamisele ja turvalisuse alastele või humanitaarsetele missioonidele. Sõjandusteadus aitab mõista sõjapidamise mehhanisme ning kujundab poliitilist ja militaarset diskursust.