ruumipoliitika

Ruumipoliitika on avalik poliitika, mis suunab ja korraldab ala jaotust ning ruumilist arengut. See hõlmab linnade, maapiirkondade ja üldisemalt ruumiliste tasandite juhtimist ning ruumiliste otsuste koordineerimist riigi, maakondade ja kohalike omavalitsuste vahel.

Ruumipoliitika vahendid hõlmavad üldplaneeringuid, detailplaneeringuid ning maa kasutamise piiranguid ja sihtotstarbe määratlust. Lisaks on olulised strateegiline planeerimine, keskkonnamõjude hindamine ning infrastruktuuri kavandamine. Osaks on ka kaasatus ja avalik arutelu planeeringute elluviimisel.

Ruumipoliitika käsitleb nii eluruumi kui ka majandus- ja sotsiaalset ruumi: elamufond, transport ja logistika, tööstus ja teenindus, energialahendused, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse ning ökoloogilise jalajälje vähendamine. Eesmärk on tagada taskukohane elamine, kvaliteetne ligipääs teenustele ning jätkusuutlik areng.

Rakendamine sõltub institutsioonidest: riik kehtestab raamistiku ja prioriteedid, omavalitsused tegelevad kohalikuga ja koostöö ning regionaalsed organid suunavad suuremaid sihte. Eestis on ruumipoliitika tugevalt seotud planeerimisseaduste, keskkonnaseaduste ja kohalike arengukavadega; Euroopa Liit ning rahvusvahelised suunad mõjutavad sageli prioriteete.

Arutelud keskenduvad tiheduse, urbaniseerumise ja looduskaitse vahelisele tasakaalule, eluasemekulude ning sotsiaalse õiguse küsimustele, maakasutuse optimeerimise ning andmete kogumise ja järelevalve suurendamisele.