retroperitoneaalseid

Retroperitoneaalsed elundid on need kõhuõõne organid, mis paiknevad peritoneumi taga. Peritoneum katab nende eesmist pinna, kuid nende tagumine pind on tavaliselt vabalt ligipääsetav ja ruum nende vahel on piiratud lihaste ning sidekudega. Retroperitoneaalne ruum ulatub diafragma alt kuni väikese vaageni ja hõlmab nii elundeid kui ka ümbritsevat rasva ja kõõluseid.

Peamised retroperitoneaalse ruumi elundid ja struktuurid on neerud ja neerupealised, kusejuhid, kõhunäärme pea ja keha, kaksteistsõrmiksoole teine–neljas osa, kasvav ehk tõusev ja langev ehk langev käärsool ning suured veresooned aort ja inferior vena cava. Lisaks leiduvad siin lümfisõlmed ning autonoomsed närvid; retroperitoneaalsed lihased hõlmavad näiteks psoas majori ja quadratus lumborumit. Mõningatel juhtudel on ka diafragma alumine piir ja selja ning külgseina lihasrakkude külge kinnitatud struktuurid osa retroperitoneaalsest ruumist.

Kliiniliselt on retroperitoneaalsed elundid olulised, kuna vigastused, verejooks, infektsioonid ja kasvaja-protsessid võivad kulgeda varjatult ning levida suurema osa nende ruumi kaudu. Diagnostika põhineb sageli pildiuuringutel nagu CT, MRI ja ultrasonograafia, mis aitavad eristada retroperitoneaalseid patoloogiaid peritoneaalsest ruumist.

Arengulises mõttes on osa elunditest primaarsetel retroperitoneaalseks püsinud (nt neerud, neerupealised, aort ja IVC), teised muutuvad arengujooksul retroperitoneaalseks (nt kõhunäärme pea ja keha, 2.–4. osa kaksteistsõrmiksool, kasvav ja langev käärsool). See klassifikatsioon aitab mõista nende elundite paigutust ja potentsiaalseid patoloogilisi muutusi.