resistentsusgeenide

Resistentsusgeenid on geneetilised elemendid, mis annavad mikroorganismidele võime vastu seista teatud ravimitele, peamiselt antibiootikumidele. Need geenid võivad paikneda bakterite kromosoomil või olla seotud plasmide, transposonide ja integronidega, mis võimaldavad nende levikut ja ülekandumist erinevate liikide vahel. Resistentsusgeenide esinemine on oluline mehhanism, mille kaudu antibiootikumidele tekkinud vastupanuvõimed ilmnevad haiguspuhangutes ja kliinilises ravis.

Mehhanismide kohta võib märkida, et resistentsusgeenid võivad funktsioneerida erinevalt: ensüümid, mis inaktiveerivad või lagundavad ravimi (näiteks beta-laktamaasid blaTEM, blaCTX-M); muutused ravimi sihtmärgil või selle sidumisel; efflux-pumpude aktiveerimine, mis viib ravimi välja rakust; või vähendatud rakukesta permeability. Levikut soodustavad horisontaalne geeni ülekandumine ja kaasamine plasmide, transposonide ning integronide vahel.

Olulised näited resistentsusgeenidest hõlmavad blaTEM ja blaCTX-M (beta-laktamaasid), mecA (metsilliin-resistentne Staphylococcus aureus), vanA/vanB (vancomütsiinresistentus), qnr- ja aac(6')-Ib tüüpi geenid (fluoroquinoloonide ja aminoglükosiidide vastu) ning mcr-1 (kolistiini resistentsus).

Seire ja diagnostika põhineb molekula meetoditel nagu PCR, qPCR ja kogu genoomi järjestamine ning metagenoomika, mis võimaldavad resistentsusgeenide esinemist tuvastada ja levikut jälgida. Resistentsusgeenide jälgimine on kriitiline haiglate infektsioonikontrolli, toiduohutuse ja globaalse ravi efektiivsuse tagamisel. Selle vastu võitlemiseks on vaja ratsionaalset antibiootikumide kasutust, haiglate infektsioonikontrolli ning arendusi uute ravimeetodite suunas.