reguleerimispoliitika

Reguleerimispoliitika on valitsuse ja avaliku sektori tegevus, mille eesmärk on kujundada, kehtestada ja hinnata regulatsioone nii, et need lahendaksid ühiskondlikke probleeme tõhusalt ning ei tekitaks liigset koormust ettevõtetele, kodanikele või haldusmehhanismidele. Selle põhieesmärk on parandada õigusaktide kvaliteeti, tagada ohutus ja õigused, edendada konkurentsi ning keskkonnahoidu ning samas vähendada tarbetut regulatiivset koormust. Poliitika rõhutab tõendipõhist otsustamist, osaluslikku otsustusprotsessi ja läbipaistvust.

Mõõtmise ja hindamise tööriistad hõlmavad reguleerimishindamist (RIA), kulude-kasu analüüsi, alternatiivide hindamist ning osalusmenetlusi, mis kaasavad huvirühmi ja kodanikke. Põhieesmärk on mõista iga regulatsiooni mõju ettevõtetele, kodanikele ja avalikule sektorile ning valida kõige tõhusam ja proportsionaalne lahendus.

Reguleerimispoliitika on tsükliline ja jätkusuutlik protsess: probleemi või eesmärgi tuvastamine; erinevate reguleerimisvõimaluste väljatöötamine; hindamine ja konsultatsioonid; otsuse tegemine; elluviimine; ning mõju jälgimine ja järelevalve. Läpipaistvus ja aruandlus on selle põhilised nõuded.

Rahvusvaheline praktika, sealhulgas OECD ja Euroopa Liit, rõhutab kvaliteetse reguleerimispoliitika olulisust ning julgustab kasutama hindamisi ning osalusmehhanisme, et tagada proportsionaalne ja tõhus õigusraamistik.