refinantseerimiseks

Refinantseerimiseks ehk refinantseerimine on laenu asendamine uue laenuga, millega vanad kohustused makstakse lõpuni. Uus laen on tavaliselt sama või uus laenuandja poolt ning selle tingimused võivad olla paremad: madalam intressimäär, väiksem kuumakse, või pikem/ lühem laenuperiood. Refinantseerimine võimaldab ka laenude konsolideerimist ja täiendavat likviidsust.

Kõige tavalisem kontekst on kinnisvaralaenude refinantseerimine (hüpoteek), kuid refinantseerimist kasutavad ka auto- ja õppelaenud ning ettevõtete laenud. Hüpoteekide refinantseerimisel võib eesmärk olla näiteks intressimäära alandamine või vanade võlgade konsolideerimine; mõnel juhul võidakse võtta sularaha välja (cash-out).

Protsess algab olemasoleva laenu tingimuste analüüsimise ja laenuvõimaluste võrdlemisega. Seejärel kogutakse vajalikud dokumendid (tööandja tõendid, sissetulek, varad, maksevõime hindamine), esitatakse taotlus ning hinnatakse laenuõiguslikkust. Pakkumised võrreldakse kokkuvõttes, valitakse parim pakkumine ja sõlmitakse uus laen; kinnisvara korral võib toimuda hindamine ja notarile või tehingule eelnev kokkulepe.

Refinantseerimise kulud võivad hõlmata sulgemiskulusid, hindamis- ja kõnealgatavate tasusid ning võimalikke varasema lepingu ennetähtaegse lõpetamise tasusid. Riskide hulka kuulub pika aja lõppemine ja kogusumma kasv, kui uus laen kestab kauem ning intressimäär muutub. Minimaalne sobivus sõltub krediidiskoorist, sissetulekust, laenuväärtuse suhtest (LTV) ja võla-tulu suhtest (DTI).

Reguleerimine ja praktika sõltuvad riigi finantssüsteemist; Eestis finantseerimist reguleerivad rahandusasutused ja Eesti Pank. Enne refinantseerimist on soovitatav hinnata kogu kulukoormust ja võrrelda pikaajalist tasuvust.