refaktoreerimine

Refaktoreerimine on tarkvara arenduses koodi sisemise struktuuri muutmine eesmärgiga parandada selle loetavust, hooldatavust ja laiendatavust, ilma et väliselt käitumine või funktsionaalsus muutuks. See tähendab, et olemasolevad liidesed ja funktsioonid jäävad samaks, kuid koodiväljund organiseeritakse viisil, mis on lihtsam mõista ja muuta.

Peamised motivatsioonid on duplikaatori vähendamine, pikkade meetodite ja keeruliste klasside lihtsustamine, testitavuse parandamine ning tehnilise võla vähendamine. Refaktoreerimine ei muuda süsteemi funktsioone, kuid muudab koodi arhitektuuri, mis hõlbustab tulevikus muudatusi ja lisamoodulite arendamist.

Levinud tehnikad hõlmavad meetodite eraldamist (extract method), klasside eraldamist (extract class), nimede muutmist (rename), duplikaadi eemaldamist, komponentide või modulerite ümberkujundamist ja kontrollvoogude lihtsustamist. Tihti kasutatakse ka tingimustest sõltuvuste asendamist polümorfismi kaudu ning koodi jaotamist väiksemateks, hästi testitavateks üksusteks.

Protsess koosneb väikesest, pidevast tööst: kirjutad või parandad testid, muudad koodi piiratud osas ja jooksutad testid ning jälgid mõju. Soovitav on hoida muudatused kergesti läbiviidavate sammudena ning kasutada koodi analüüsivahendeid, et leida koode, mis vajavad refaktoreerimist. Refaktoreerimine on tihti osa pideva arenduse ja tehnilise võla haldamise kultuurist.

Oluline on meeles pidada, et refaktoreerimine ei asenda arhitektuuri uuendamist suuremate muudatuste puhul; see on tööriist, millega parendada olemasoleva koodi kvaliteeti. Hea testide katvus ning selged eesmärgid aitavad vähendada riske ning tagada, et välise käitumise muutumiseta funktsionaalsus püsiks.