realistlikkus

Realistlikkus on kvaliteet või suhtumine, mille eesmärk on kajastada maailma nii, nagu see tegelikult on, vältides liialdust ja ilustust. See hõlmab nii esteetilist kui epistemoloogilist ja ontoloogilist lähenemist: kunstis ja kirjanduses tähendab realistlikkus usutavat, detailset ja igapäevasest tegelikkusest tulevat esitust; filosoofias viitab see vaatele, mille kohaselt maailm eksisteerib sõltumatult tajust; teaduses ja sotsiaalteadustes peegeldab see püüdlust kirjeldada nähtusi nende ilmnemise ja põhjuslike suhete järgi.

Kunstis ja kirjanduses on realistlikkus ajalooliselt seotud 19. sajandi Realismi liikumisega, kuid mõiste ulatub kaugemale ajastu. Realistlik teos püüab tabada igapäevast elu, sotsiaalseid suhteid ning ajaloolist ja majanduslikku konteksti; detailid on täpsed, dialoogid usutavad ning tegelased peegeldavad erinevaid ühiskonnakihti. Realistlikkus ilmneb sageli ka dokumentalistliku või naturalistliku esteetika kaudu, kus eesmärk on neutraalne või vähemalt usaldusväärne jäädvustus.

Filosoofias eristatakse erinevaid realistlikke positsioone: naiivne realism, mis väidab, et tajud peegeldavad otseselt objektiivset maailma; kriitiline realism, mis tunnistab tajude ja kognitiivsete vahendite rolli, kuid säilitab, et tegelikkus eksisteerib sõltumatult; ning teaduslik realism, mille kohaselt teooriad kirjeldavad tegelikkust. Realistlikkus võib seetõttu olla nii ontoloogiline kui epistemoloogiline ning varieerub valdkonniti.

Sotsiaalteadustes võib realistlikkus tähendada meetodilist hoiakut: nähtuste kirjeldamist faktilisel ja objektiivsel viisil, vältides ülemäärast konstruktsionalismi. Kriitika kohaselt ei saa täielikult eemaldada subjektiivseid tõlgendusi ning realism võib varjata sotsiaalseid ebavõrdsusi või ajaloolisi kontekste.