dialoogid

Dialoogid on kahe või enama osaleja vaheline kõne, mis vahendab teavet, arendab tegelaste suhteid ja liidab süžeed. Need esinevad kirjanduses, teatris, filmis, raadios ning ka igapäevases kõnes. Dialoogid võivad olla realistlikud või kunstiliselt liialdatud ning sageli peegeldavad tegelaste motiive ja iseloomu. Dialoog erineb monoloogist, sest rõhk on vastastikusel kõnel ja suhtel.

Sõna dialoog tuleb kreekakeelsest sõnast dialogos, tähendusega “läbi rääkimine”, ning on laenatud eesti keelde läbi teiste Euroopa keel­te. Eestlaste kirjakeeles on kasutusel vormid “dialoog” ja “dialoogid”, levinud alates 19. sajandist.

Funktsioonid: tegelaste iseloomu ja motiivide paljastamine, info jagamine, süžee liikumine ning emotsioonide ja konflikti väljendamine. Kirjanduses ja teatris on dialoog peamine vahend näitlejate ja lugeja või vaataja vahel. Sokratose dialoog on filosoofilise uurimise klassikaline vorm, kus küsimuste ja vastustega arendatakse argumente.

Liigid ja vormid: realistlik dialoog peegeldab kõnekeelt ja argielu olukordi; kunstiline või dramaturgiline dialoog rõhutab teemasid, stiili ja rituaale; sisemine dialoog kajastab tegelase mõtteprotsesse, kuid ei võta välist kõnet. Dialoogide kirjutamisel kasutatakse märkusi, kõneviise ning pauside ja reageeringute ritmi.

Dialoogid on oluline keele- ja kultuurivahend, mis on olemas nii kirjanduses kui visuaalsetes meediumides ning mängib keskset rolli inimestevahelises kogemuses.