rasedusdiabeet

Rasedusdiabeet ehk gestatsioonidiabeet on glükoositaluvuse rikkumine, mis ilmneb raseduse ajal ja mida ei leitud enne rasedust. See mõjutab tavaliselt emakasisest arengut ning võib suureneda pärast raseduse lõppu. Enamasti avastatakse see raseduse teisel poolel, tavaliselt 24–28 nädala pärast, kuid mõnel juhul võib tekkida varasemalt, kui riskirühma kuuluvatel.

Riskifaktorid hõlmavad ülekaalulisust, eelnevat rasedusdiabeeti, lähisugulasi diabeediga, vanust üle keskmise, polütsüstiliste munasarjade sündroomi ning teisi etnilisi või terviseseisundeid, mis suurendavad glükoositaluvuse häire tekkeriski. Mõnikord võivad rasedusdiabeedi riskiks olla uuringud või ravimid, mis mõjutavad glükoosi metabolismi.

Diagnostika põhineb tavaliselt suukaudse glükoositaluvuse testi (OGTT) läbiviimisel raseduse 24–28. nädalal. Diagnoos pannakse, kui testinäitajad ületavad kindlaid kriteeriume. Mõnikord kasutatakse varasemat skriini, eriti kõrge riskiga naiste puhul.

Ravi keskendub glükoosisisalduse kontrollimisele, toitumise muutmisele ja füüsilisele aktiivsusele. Vajadusel kasutatakse insuliini või mõningaid suukaudseid ravimeid (nt metformiin) raseduse ajal lubatud annustes. Väärtuslik on regulaarselt vere glükoosi jälgimine ning tulevaste sünnituse planeerimine, et vähendada hüperglükeemia riske nii emale kui lapsele.

Rasedusdiabeedi korral suureneb preeklampsia, keisrilõike ning loote suuruse ja hingamisprobleemide risk. Pärast sünnieelset perioodi glükoos normaliseerub tavaliselt, kuid naised on suurema riskiga arendada ülejäänud elu jooksul type 2 diabeeti või naiste diabeedieelse seisundi kordumist. Seetõttu soovitatakse sünnitusjärgset glükoositaluvuse kontrolli 6–12 nädala jooksul ning edasist elustiili ja kaalujälgimist.