gestatsioonidiabeet

Gestatsioonidiabeet (GDM) on raseduse ajal avastatav glükoosi taluvuse häire. See ei ole seotud varasema diabeediga ja selle esinemine võib suurendada nii ema kui sündimata lapse terviseriske. Levimus varieerub sõltuvalt populatsioonist ja diagnostikameetodist, kuid hinnatakse umbes 2–10 protsenti rasedustest.

Raseduse hormonaalsed muutused suurendavad insuliinresistentsust; kui beeta-rakud ei suuda insuliini piisavalt toota, tekib hüperglükeemia. Tavaliselt kontrollitakse glükeemiat raseduse 24–28. nädalal: kas universaalne skriining või riskipõhine lähenemine ning läbi viiakse suukaudse glükoositaluvuse test (OGTT) 75 g. Diagnoos kinnitatakse, kui glükeemia väärtused ületavad määratud künnised, mis sõltuvad riiklikest/juhistest.

Ravi põhieesmärk on glükeemia kontroll. Esmane lähenemine on elustiili muutmine: tasakaalustatud toitumine ja regulaarne füüsiline aktiivsus; regulaarsed vereglükeemia kontrollid. Kui dieediga ei saavutata kontrolli, kasutatakse ravimeid, kõige sagedamini insuliini; mõnel juhul võivad sobida ka suukaudsed ravimid nagu metformiin või glibenamiid vastavalt ravijuhistele. Eesmärkideks on hoiduda suurtest glükeemilistest kõikumistest; tavapärased sihttasemed võivad olla fasting <5.3 mmol/L, 1 tunni postprandiaalne <7.8 mmol/L ja 2 tunni postprandiaalne <6.7 mmol/L. Sünd asetatakse planeeritult loote ja ema seisundi järgi, tavapäraselt 37. nädalal või varem tüsistuste korral.

Järelhooldus: pärast sünnitust glükoos sageli normaliseerub, kuid naisel ja lapsel on suurenenud risk tulevaste diabeetide tekkeks. Soovitakse postpartum OGTT 6–12 nädala pärast ning edasist regulaarsed kontrollid ning jätkuvat elustiili muutmist riskide vähendamiseks.