radiatsioonikaitses

Radiatsioonikaitse on valdkond, mis tegeleb ioniseeriva kiirguse kahjulike mõjude hindamise ja vähendamisega. Selle peamine eesmärk on kaitsta inimeste tervist ja keskkonda kiirgusest põhjustatavate ohtude eest. Põhiprintsiibid on põhjendus, optimeerimine ning doosipiirangud. Põhjendus tähendab, et iga kiirgusalane tegevus peab tooma kasu; optimeerimine (ALARA) tagab, et eksponeerimine on nii väike kui võimalik; piirid määravad lubatud doosid nii töö- kui elanikkonnale.

Kiirguskaitses hinnatakse kiirgusallikaid ja rakendatakse vastavaid kaitsemeetmeid. Olulised põhitööriistad on aeg (kokkupuute kestus), kaugus kiirgusallikast ning kilp. Isiklik kaitse hõlmab dozimetreid ja isiklike kaitsevahendeid; tööandjad peavad rakendama kiirgusohutuse programme, koolituse ja kiirguskoormuse seiret. Alade seire ja dozimetria annavad teavet eksponeerimise kohta.

Regulatsioonid põhinevad rahvusvahelistel juhistel, mida annavad organisatsioonid nagu ICRP ja IAEA, ning neid rakendavad riiklikud kiirguskaitseasutused. Doosi mõõtühikud on sievert (Sv) efektiivne doos ja gray (Gy) absorbeeritud doos. Tavapärased piirid tööl: aastane efektiivne doos kuni umbes 20 mSv (viie aasta keskmine kuni umbes 100 mSv); elanikkonna piir on 1 mSv aastas. Need piirid ja järelevalve tagavad ohutuse ka erakorralistes olukordades.

Meditsiinis kasutatakse kiirgust diagnostikas ja teraapias, kuid radiatsioonikaitse eesmärk on tasakaalustada kasu ja riski. Tööstuses ja tuumaenergia valdkonnas rakendatakse rangemaid ohutusnõudeid, korraldatakse jäätmete käitlemist ja kriisiohhutust. Kiirguskaitse kultuur hõlmab koolitust, riskide teavitamist ja valmisolekut kiirguskriisideks.