põhiraamistiku

Põhiraamistik on mõiste, mida kasutatakse, kui kirjeldatakse süsteemi, projekti või organisatsiooni jaoks keskset ja stabiilset raamistikku. See määrab oluliste komponentide ning nende omavaheliste suhete kirjeldused, põhiväärtused, põhimõtted ja piirangud. Põhiraamistik toimib alusena, mille ümber arendus- või otsustusprotsessid kujundatakse ning mille järgimist on võimalik kontrollida.

Põhiraamistikud eristuvad detailsetest arhitektuuri kirjeldustest: need keskenduvad suure pildi ja juhtpõhimõtete määratlemisele, mitte üksikute funktsioonide või komponentide kirjeldamisele. Neid kohaldatakse erinevates valdkondades, sealhulgas tarkvara arhitektuuris, projektijuhtimises, riigipoliitikas, hariduses ja teadusmetoodikates.

Tarkvara arhitektuuris määrab põhiraamistik peamised moodulid, nende vahelised suhted ning standardid, mis puudutavad andmevoogu ja koostalitlusvõimet. See hõlmab mittefunktsionaalseid nõudeid ning arendus- ja hoolduspõhimõtteid ning annab projektile ühtse suunajooni.

Juhtimises või poliitikas aitab põhiraamistik kirjeldada eesmärke, vastutust, rollide ja otsuste tegemise põhimõtteid ning riskide haldamise kriteeriume. See toimib lähtepunktina strateegiliste muutuste planeerimisel ja järelhindamisel.

Teistes valdkondades, nagu haridus või teadus, võib põhiraamistik defineerida uurimisteemade või õppekava põhiprintsiipe ning seoseid kontseptsioonide vahel. Seotud mõisted ja näited: arhitektuuriraamistikud nagu TOGAF ja Zachman annavad kontseptsioone ja tööriistu, mis korduvad erinevates kontekstides. Põhiraamistik on elav ja arenev struktuur, mida vajaduse korral täiendatakse või muudetakse, ilma et kaoks selle keskne eesmärk.