probleemipõhist

Probleemipõhine õppimine (PPO) ehk probleemipõhine õpe on õppe- ja õpetamisviis, mille keskmes on õpilastele esitatav probleem, mille lahendamiseks nad otsivad vajalikke teadmisi ja oskusi. Õppijad töötavad gruppides, määratlevad õppevajadused ja kavandavad, kuidas lahendust saavutada; protsess hõlmab uurimist, allikate kogumist ja kriitilist analüüsi. Õpetaja roll on juhendav ja vahendav, mitte pelgalt loengu andja, ning soodustab refleksiooni ja iseseisvat õppimist.

Protsessi tüüpiline kulg algab probleemi esitamisega, mis võib olla reaalses elus või kujuteldav. Grupid defineerivad eesmärgid, koguvad teavet, arutavad lahendusettepanekuid ja testivad neid, kasutades erinevaid meetodeid ning ressursside koostamist. Lahendused esitatakse ja arutatakse ning kogu protsessi käigus peetakse mõtete ja tegevuste refleksiooni. Hindamine on sageli mitmekesine, hõlmates nii tulemuste kui ka protsessi lõime, koostööd ja süstemaatilist mõtlemist.

Ajalugu ja kasutus: PPO sai alguse meditsiiniõppes 1960ndatel Barrowsi ja Myersi tööde kaudu ning laienes seejärel teistesse erialadesse. Euroopa ja Eesti kontekstis on see osaks uuenduslikest ülikoolide õppekavade reformidest, mis rõhutavad interdistsiplinaarsust, rakenduslikkust ja õppija aktiivset osalemist.

Eelised ja väljakutsed: PPO arendab probleemilahendus- ja kriitilist mõtlemist, oskust töötada meeskonnas ning iseseivat õppimist. Samas nõuab see märkimisväärseid ressursse, koolitatud juhendajaid ning tähelepanu hindamise läbipaistvusele. Efektiivseks toimimiseks vajab see hoolikalt kujundatud probleeme ja sobivat õpikeskkonda.