potentsiomeetrid

Potentsiomeetrid on kolmeterminalised elektrilised komponendid, mis võimaldavad takistuse ja pinge jaotuse käsitsi reguleerimist. Neil on kaks lõppu, mis moodustavad fikseeritud resistiivra, ning kolmas kontakt, mida nimetatakse pihiks (wiper), mis liigub rajal ja muudab jaotust. Kui potentsiomeeter on ühendatud kolmest kontaktist ühe ja teise lõpu vahele, tekib pingejaotaja; kui ühendatakse ainult kaks kontakti, saab seda kasutada kui muutuvat takistust (rheostat).

Tüübid ja kasutusviisid: kõige levinumad on pöördpotentsiomeetrid (rotational) ja libipotentsiomeetrid (linear slider). Lisaks on olemas stereo-potentsiomeetrid, mis annavad mitu eraldi sektsiooni, ning digitaalsed potentsiomeetrid, mida juhitakse digitaalselt (nt I2C või SPI ühendustega). Potentsiomeetreid võib kasutada nii pingejaotajana kui ka muutuvate takistuste loomisena, sõltuvalt kahe või kolme kontakti kasutamisest.

Taper ehk tundlikkus: potentsiomeetridel on erinevad karakteristlikud koormused, kõige sagedasemad on lineaarne ja logaritmiline. Lineaarne põhimõtte korral muudab väljundprotsent pingeproportsionaalselt nupu asendi; logaritmiline sobib paremini heli reguleerimiseks, kus esialgu on suur pinge muutus ja lõpposas tundlikkus väheneb.

Rakendused: laialdaselt kasutatav helisüsteemides (mahtuvuse reguleerimine), katsetamis- ja kalibreerimisseadmetes ning analoog- ja süsteemide juhtimises. Konstruktsioon võib olla plastikust või metallkorpusega, tarnitakse erinevates suurustes ja võimsusklassides ning kellel on erinev mehaaniline eluiga.

Digitaalsed potentsiomeetrid võimaldavad takistust juhtida elektroniliselt, kasutades mikrokontrolleri käske, ja neid kasutatakse täpsemate ja kaugjuhtimisega disainide puhul.