posthumanistlikus

Posthumanistlikkus ehk posthumanism on filosoofiline ja kultuuriline suund, mis kritiseerib antropotsentrismi ja inimkeskset humanismi. Selle keskne idee on de-centreerimine: inimene nähakse osana laiemast võrgustikust, kuhu kuuluvad loomad, tehnoloogiad ja keskkond. Posthumanism uurib, kuidas inimlik teadvus ja eetika kujunevad läbi suhtluste ja materiaalsete praktikate ning kuidas tehnoloogia ja biotehnoloogia muutuvad inimkonna osaks.

Olulised mõjurid ja ideed on Donna Harawayi A Cyborg Manifesto ning kontseptsioon situated knowledge (asetsevad teadmised) ning mõiste cyborg, mis ületab piire inimeste, loomade ja masinate vahel. Kate Haylesi teos How We Became Posthuman rõhutab kirjanduse ja tehnoloogia rolli inimsuse kujunemisel. Rosi Braidotti on arendanud posthumanistlikku raamistiku, keskendudes posthumanistliku subjekti interdependentsusele ja eetilistele kohustustele mitmekihilistes suhetes. Uus materialism on sageli seotud posthumanismiga, rõhutades materjali agentuuri.

Valdkonnad, kuhu posthumanism on mõjutanud, hõlmavad filosoofiat, kirjandusteadust, kultuuriteaduseid, kunst, STS ning bioetikat ning tehisintellekti ja roboti uurimist. Posthumanism pakub raamistikku inim-tehnoloogiliste suhete analüüsimiseks ning identiteedi, eetika ja sotsiaalsete suhete mõistmiseks ökoloogia ja tehnoloogia kontekstis.

Kriitika puhul tõdetakse vahel, et posthumanism kaldub ebamääraseks või võib kalduda tehnoloogilisele determinismile. Samas pakub see vahendeid kriitiliseks mõtiskluseks tehnoloogiate, loodusressursside ja võimujaotuse üle ning on mõjutanud valdkondi nagu kirjandus, kunst ja bioetika.