võimujaotuse

Võimujaotus, tuntud ka kui võimude lahususe printsiip, on valitsussüsteemide korraldamise põhimõte, mille kohaselt riigivõim jagatakse erinevateks, üksteisest sõltumatuteks institutsioonideks. Peamine eesmärk on vältida üheainsa organi või isiku liigset võimu kuhjumist, pakkudes sellega kaitset türannia ja omavoli vastu. Tavaliselt jaguneb riigivõim kolmeks peamiseks haruks: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim.

Seadusandlik võim kuulub parlamendile, mis vastutab seaduste väljatöötamise ja vastuvõtmise eest. Täidesaatev võim, mida juhib valitsus, on vastutav seaduste elluviimise ja riigi igapäevase juhtimise eest. Kohtuvõim, mida esindavad kohtud, tagab seaduste õiglase tõlgendamise ja rakendamise ning lahendab õiguslikke vaidlusi.

Iga võimuharu kontrollib ja tasakaalustab teisi, et säilitada võimude vaheline tasakaal. Näiteks võib parlament algatada umbusaldushääletuse valitsusele, valitsus võib esitada seaduseelnõusid parlamendile ja kohtud võivad tunnistada seadused või valitsuse tegevuse põhiseadusega vastuolus olevaks. See vastastikune kontroll ja tasakaal on demokraatlike riikide stabiilsuse ja õigusriigi toimimise alus. Võimujaotus ei ole universaalne mudel ja selle täpsed vormid võivad riigiti erineda, kuid selle põhiprintsiip – võimu hajutamine ja kontrollimine – on demokraatliku valitsemise tunnusjoon.