polümerisatsioonitüübid

Polümerisatsioonitüübid on protsesse, mille käigus ühenduvad monomeerid polümeerideks. Polümerisatsioon võib toimuda erinevatel viisidel, mis jagunevad peamiselt kahte suurde kategooriasse: ketsprotsessid ja kaskadprotsessid. Ketsprotsessid on kiired ja kontrollimata reaktsioonid, kus monomeerid ühenduvad kiiresti, moodustades pikad polümeerlõiked. Kaskadprotsessid on aga kontrollimata ja etappjagu, kus polümeeride kasvu saab reguleerida.

Peamised polümerisatsioonitüübid on radikaalne, ioonne, koordineeritud ja biokatalüütiline polümerisatsioon. Radikaalne polümerisatsioon toimub vabadate radikaalide teel, kus monomeerid ühenduvad radikaalidega, moodustades uusi radikaale. See on üks levinuimaid polümerisatsioonitüüpe, mida kasutatakse näiteks vinüülmonomeeride polümeriseerimisel. Radikaalne polümerisatsioon võib toimuda ka initiaatorite või fotoliseerimise teel.

Ioonne polümerisatsioon jaguneb anioonseks ja kationseks polümerisatsiooniks. Anioonne polümerisatsioon toimub negatiivsete ioonide teel, mis aktiveerivad monomeerid, moodustades polümeerlõike. Kationne polümerisatsioon toimub aga positiivsete ioonide teel. Ioonne polümerisatsioon on tavaliselt kiire ja kontrollimata, kuid võimaldab saada struktuuri- ja omadustega polümeere.

Koordineeritud polümerisatsioon, näiteks Ziegleri–Natta polümerisatsioon, võimaldab saada täpselt struktureeritud polümeere, kasutades metallorganilisi katalüsaatoreid. Biokatalüütiline polümerisatsioon kasutab ensüme, et katalüüsida monomeeride ühendamist, mis võimaldab saada bioloogiliselt lagunevaid polümeere.

Polümerisatsioonitüüp valitakse sõltuvalt soovitud polümeeride omadustest ja tootmisprotsessi vajadustest. Iga polümerisatsioonitüüp omab oma ette- ja takistusi, mis mõjutavad lõpptoote kvaliteeti ja tootmisprotsessi efektiivsust.