polümeratsioonist

Polümeratsioon on keemiline protsess, mille käigus monomeerid ühenduvad ja moodustavad suuremad molekulid, polümeerid. Monomeeride sotsiaalne koostis ning korduvad monomeeriühikud määravad lõpuks polümeeri omadused. Protsessid võivad olla erinevat tüüpi ja neid kasutatakse laialdaselt plastide, kiudude ja teiste sünteetiliste materjalide tootmises.

Peamised polümeratsiooniliigid on lisapolümeratsioon (chain-growth) ja kondensatsioonpolümeratsioon (step-growth). Lisapolümeratsioonis lisanduvad monomeerid kasvavale polümeerirattale, sageli ilma kõrvalproduktideta; reaktsioon võib toimuda vabade radikaalide, katioonide või anioonide abil. Selle mehhanismi all toodetakse näiteks polüetüleenit (PE), polüpropüleeni (PP), polüstüreeni (PS) ja polükineesid (PVC). Kondensatsioonpolümeratsioon hõlmab monomeeride reageerimist üksteisega ning väikesed kõrvalproduktid vabanevad; näideteks on polüesterid (nt PET), polüamidoosid (nylon) ja paljud polüuretaanid.

Polümeerid jagunevad peamiselt termoplastideks, termostsetideks ja elastomeerideks. Termoplastid sulavad ja neid saab uuesti töödelda, termostsetid kõvastuvad kuumutamisel ning ei sulane uuesti; elastomeerid on porast elastsed ja taasesitatavad. Polümeratsioon on seega oluline alussambal materjalitehnoloogias ning selle arendused mõjutavad nii tööstuslikku tootmist kui ka keskkonnahalduse ja ringluse praktikad.