polüesterpolümeer

Polüesterpolümeer on polümeer, mille ahelad sisaldavad ester-lingid. Süntees toimub peamiselt kondenseerumise teel: diol reageerib dikaarsel happel või selle anhidriga, moodustades ester-lüli ning eraldades vett. Monomeeride valik määrab omadused; üldiselt on tegemist termoplastsete materjalidega, mis ühendavad tugeva mehhaanilise vastupidavuse ja hea vormitavuse.

Peamised näited on PET (polüetüleentereftalaat) ja PBT (polübutüleentereftalaat). PET on laialdaselt kasutatav pakendites ja kiududes; PETG on glykoliga modifitseeritud versioon, mis parandab töötlemist ja läbipaistvust. Lisaks kasutatakse unsaturated polyester resins (UPR) klaaskiud-kõrgkvaliteediliste komposiitide tootmisel. Monomeeridena kasutatakse erinevaid diole ja dikaarsed hapete (dikarboxüülhapped) kombinatsioone, mis annavad materjalile erineva termilise ja mehaanilise vastupidavuse.

Omadused: need on termoplastid, mida saab taaskasutada. Nad näitavad head mehhaanilist tugevust, head vormitavust ja üldiselt head keemilist vastupanu. PETil on sageli hea läbipaistvus ja stabiilsus, kuigi hüdrolüütiline vastupidavus sõltub tingimustest. UPResidel on väga suurem keemiline vastupidavus ja tugevus komposiitides, kuid need on termosetid ja neid ei saa sama viisil taaskasutada.

Rakendused hõlmavad pakendeid (nt PET-pudelid), tekstiilide kiudusid, filme ja tehnilisi komposiit- ning autotootmise osa. Keskkond ja ringlus: polüesterid ei lagune bioloogiliselt kiiresti, seetõttu on jäätmete vähendamiseks ja taaskasutamiseks olulised mehhaaniline ja keemiline ringlus ning jätkusuutlike lahenduste arendamine. PET on kõige paremini taaskasutatav.