vormitavuse

Vormitavus ehk formability on materjali võime plastiliselt deformeeruda ja võtta vastu soovitud kuju ilma pragude või murdumise tekketa. See omadus on keskne vormimisprotsesside edukuses ning on oluline metallide, plastide ja komposiitmaterjalide töötlemisel ning toote kujundamisel.

Vormivuse hindamiseks kasutatakse erinevaid katseid ja näitajaid. Üks peamisi on Erichseni katse, mis mõõdab materjali deformatsioonitugevust ja plastilise deformatsiooni sügavust. Teisena kasutatakse vormimispiirdiagramme (FLD), mis kirjeldavad deformatsiooni piirväärtusi sõltuvalt temperatuurist ja deformatsioonikiirusest. Lisaks hinnatakse plastilisust ja anisotroopiat, mis tuleneb terade suunast ja kristallvõre ergastusest ning mõjutab deformatsiooni ja pragude tekkimist.

Vormivuse mõjutajad hõlmavad materjali koostist ja kristallistruktuuri, terade suurust ja tekstuuri, töötlus- ja kuumtöötlusprotsesse, temperatuuriefekte ning deformatsioonikiirust. Üldiselt suureneb vormivus temperatuuri tõusul ning teatud materjalide puhul ka kiiruse muutumisel deformatsiooni omadused, kuid käitumine on materjaliti põhine erinev.

Vormivus on tihedalt seotud plastilisuse ja malleeritusega ning selle sobivus mõjutab tootmisprotsesside valikuid ja kulusid. Hea vormivusega materjalid võimaldavad suuremaid deformatsioone ning vähem defekte, mis on oluline näiteks autotootmises kerepaneelide ja komplekssete kujundite valmistamisel ning teiste sein- ja moodustamistehnikate rakendustes.