polümeerisatsioonis

Polümeerisatsioon on keemiline protsess, mille käigus väikesed molekulid, mida nimetatakse monomeerideks, ühinevad kovalentsete sidemete abil, moodustades pika ahelaga molekuli, mida nimetatakse polümeeriks. See protsess on aluseks paljude looduslike ja sünteetiliste materjalide, sealhulgas plastide, kummide ja biopolümeeride tootmisel.

On kaks peamist polümeerisatsiooni tüüpi: liitumispolümerisatsioon ja kondensatsioonipolümerisatsioon. Liitumispolümerisatsioonis liituvad monomeerid üksteisega ilma mingi kõrvalsaaduse moodustamiseta. See protsess toimub tavaliselt vabad radikaalid, katioonid või anioonid, mis algatavad monomeeride järjestikuse liitumise. Eteen, millel on üksikud ja kaksiksidemed, on liitumispolümerisatsiooni tüüpiline monomeer. Eteenist saadakse polüetüleen, ühte tüüpi polüetüleen, mis on valmistatud täiendava polümerisatsiooni teel. Kondensatsioonipolümerisatsioonis ühinevad monomeerid, moodustades polümeeri, samal ajal kui eraldub ka väike molekul, näiteks vesi või metanool. Polüestrid ja polüamiidid on kondensatsioonipolümerisatsiooni tüüpilised näited.

Polümeerisatsiooni saab algatada mitmesuguste tegurite, sealhulgas kuumuse, valguse või katalüsaatorite abil. Katalüsaatorid on ained, mis kiirendavad keemilist reaktsiooni, ilma et nad ise selles muutuksid. Polümeerisatsiooni reaktsiooni tingimuste, nagu temperatuur, rõhk ja monomeeride kontsentratsioon, hoolikas kontrollimine on oluline soovitud polümeeri molekulmassi ja struktuuri saavutamiseks.

Polümeerisatsiooni käigus tekkinud polümeeride omadused sõltuvad nende keemilisest struktuurist, sealhulgas monomeeride tüübist, ahelate pikkusest ja ahelate korraldusest. Need omadused määravad polümeeride kasutusalad erinevates rakendustes, alates igapäevastest esemetest kuni kõrgtehnoloogiliste materjalideni.