polükondensatsioonireaktsioonidest

Polükondensatsioonireaktsioonid on keemilised protsessid, mille käigus mitu väiksemat molekuli, mida nimetatakse monomeerideks, ühinevad, moodustades pikema polümeeriahela. Erinevalt polüadditsioonist eraldub iga uue sideme moodustumisel ka väike molekul, nagu vesi, metanool või vesinikkloriid. See eraldumine on polükondensatsiooni iseloomulik tunnus.

Reaktsiooni käigus reageerivad monomeerid, millel on kaks või enam funktsionaalset rühma, üksteisega. Näiteks võib üks monomeer sisaldada karboksüülhappe rühma ja teine hüdroksüülrühma, mis viib polüestri moodustumiseni ja veemolekuli eraldumiseni. Sarnaselt võivad amiin- ja karboksüülhappe rühmad reageerida, moodustades polüamiidi ja eraldades samuti vee.

Polükondensatsioonireaktsioonid on olulised paljude sünteetiliste polümeeride tootmisel, sealhulgas nailon, polüestrid (nagu PET) ja polükarbonaadid. Neid reaktsioone kasutatakse ka looduslike polümeeride, näiteks valkude ja nukleiinhapete biosünteesil. Reaktsioonikiirus ja saagis sõltuvad temperatuurist, rõhust, katalüsaatori olemasolust ja monomeeride puhtusest. Monomeerid peavad olema piisavalt reaktiivsed, et kondensatsioonireaktsioon saaks toimuda.