pidurdusfunktsiooni

Pidurdusfunktsioon on matemaatiline mudel või seos, mis kirjeldab, kuidas pidurdusmehhanismi sisend muudab pidurdusjõu või –kiirenduse. See mõiste on levinud mehhaanika, sõidukite dünaamika ning juhtimissüsteemide kontekstis ja aitab kirjeldada, kuidas kontrolli alla antud pidurdusmuudatused annavad soovitud aeglustuse.

Tihti kirjeldatakse pidurdusfunktsiooni kahe peamise vormi kaudu: statiiline ja dünaamiline. Statiinne mudel näitab otse, kui suur on pidurdusjõud antud sisendi puhul (näiteks pedaali positsioon p suhtes [0,1]). Dünaamiline mudel lisab ajalise käitumise, näites saab pidurdusjõud olla juhitav sagedus- või ajavahemikul ning selle muutumine võib järgida lihtsat võrrandit, kus pidurdusjõud püsitakse enne uusendust või neid tehakse järsult paremaks. Üldiselt võib pidurdusfunktsioon olla mittelineaarne, sisaldada satureerimist, dead zonesi (miinimumsisendi piir), käärid ja hüsteesi.

Rakendused hõlmavad sõidukite pidurdussüsteeme ja nende juhtimist: ABS-i, ESP-i ja regeneratiivset pidurdamist kontrollivate süsteemide ning hübriid- või elektriautode pidurdusülekande koordineerimist. Pidurdusfunktsiooni kasutatakse ka modellide ja simulatsioonide jaoks, pidurdusjoonte identifitseerimisel ning juhtimisalgoritmide, nagu pidurdusruumi ja kiiruse reguleerimise, koosseisuks.

Pidurdusfunktsioonid kujutavad sageli sõltuvustest teekatet, rehvidevõimsusest, kiirusest, koormusest ja temperatuurist. Need tegurid mõjutavad pidurdusjõu ja sisendi suhet ning on olulised täpseks modelleerimiseks, testimiseks ja ohutustaju parandamiseks.