peegelduspindade

Peegelduspinnad on pinnad, mis peegeldavad valguse peeglina, võimaldades spektraalset refleksiooni väga täpsel tasemel. Nende omadused, nagu kõrge peegelduvus, madal hajuvus ja ühtlane kõigi lainepikkuste spekter, teevad neist oluliseks komponenti optilistes süsteemides, teaduslikes instrumentides ja mitmesugustel tehnilistel rakendustel.

Peegelduspinnad jagunevad peamiselt kaheks tüübiks: metallilised peeglid ja dielektrilised peeglid. Metallpinnad, näiteks alumiinium või hõbe, peegeldavad tugevat valguslaine ning võivad olla kaitsekatte all, et vältida oksüdeerumist. Dielektrilised peeglid koosnevad järjestikustest kihidest, mille refraktiivsused on erinevad (nt TiO2/SiO2), pakkudes väga kõrget peegelduvust ja eriti madalat hajuvust.

Valmistamisel kasutatavate meetodite hulka kuuluvad poleerimine, keemiline deponeerimine ja vakuumdeponeerimine (sputtering, aurumine). Katete valik sõltub rakendusest ning pinnakaitse ja korrosioonikindlus on olulised. Kvaliteedi kontrolliks kasutatakse interferomeetriat, profilomeetriat ja spektraalse refleksiooni mõõtmist.

Rakendused hõlmavad astronoomiat ja optiliste instrumentide ehitamist, lasertehnoloogiat ja kiudoptilisi süsteeme, samuti arhitektuurset valgustust ning päikesepaneelide peegelduvuse optimeerimist, kus on oluline kontrollitud peegelduvus.

Väljakutsed hõlmavad keskkonna mõju, nagu oksüdatsioon ja korrosioon metallidel, eriti hõbedal, ning termilise ja mehaanilise koormuse tekitatud deformatsioone. Hooldus ja kaitsekatete uuendamine tagavad pikkajalise stabiilsuse.