päikesepaneelide

Päikesepaneelid, ehk PV-paneelid, on seadmed, mis muundavad päikesevalguse elektrienergiaks. Neid moodustavad PV-rakud, mis on ühendatud moodulitesse ja seejärel paneelidesse. PV-rakud on valmistatud semikonduktortest materjalidest; kõige levinumad on kristallvõrega (monokristallilised ja polükristallilised) ning õhukese kihiga materjalid. Kui paneeli langeb valgus, vabanevad elektronid ja tekib vool, mida saab juhtmetega suunata võrku või salvestada akudesse.

Erinevad tehnoloogiad hõlmavad monokristallilisi, polükristallilisi ja õhukese filmiga paneele. Monokristallilised paneelid on tavaliselt kõige efektiivsemad ja ruumisäästlikumad, kuid kallimad; polükristallilised on soodsamad, kuid veidi vähem efektiivsed; õhukese filmiga paneelid on paindlikud ja kerged, kuid tavaliselt madalama efektiivsusega.

Paigaldus ja toimimine: Paneelid paigaldatakse katustele või maapinnale ning orientatsioon ja kaldenurk peaksid maksimeerima päikesekiirte kogumise. Tootetud energia on peamiselt alalisvool (DC), mida muundur (inverter) teisendab vahelduvaks (AC) energias, mida saab koduvõrku sisse anda või otse tarbida. Mõned süsteemid sisaldavad energiasalvestust akudes või on ühendatud võrguga (net-metering).

Jõudlus ja hooldus: Päikesepaneelide efektiivsus ning toodetud energia sõltuvad ilmastikutingimustest, varjutusest ja paneeli temperatuurist. Tavaline tootmiline eluiga on umbes 25–30 aastat; aastane degradatsioon on tavaliselt 0,5–1%. Hooldus hõlmab peamiselt puhastamist ja ühenduste kontrolli.

Keskkond ja majandus: Esialgne maksumus võib olla märkimisväärne, kuid pikaajaliste energiasäästu ja stiimulite abil võib see tasuda. Paneelide elutsükkel ning taaskasutus on olulised teemad; tootmise keskkonnamõju ja jäätmete maandamine on jätkuvad arutelud.