peegeldatavus

Peegeldatavus, sageli nimetatud inglise keeles reflectivity või reflectance, on materjali võime peegeldada tagasi lähtevalguse osa. See omadus on oluline nii optikas kui ka kauglähenemises, radiolasignaalide töötlemises ja pilditöötluses, kus peegeldus määrab valgusvoogude tugevuse ja kujutise kvaliteedi. Peegeldatavus eristub läbivusest (transmittance) ja absorbeerimisest.

Peegeldatavus jaguneb tavaliselt kahte tüüpi: speculaalne peegeldus, mis on suunatud ja moodustab tugeva, peegeldunud kiire, ning hajuspeegeldus, mis tekib pindade mikro-reljeefi tõttu ja levib laialdaselt kõikides suundades.

Füüsikaline alus: peegeldumine sõltub materjali ja keskkonna indeksitest ning incidentse valguse nurgast. Fresnel'i võrrandid kirjeldavad, kui suur osa valgusest peegeldub erinevate polarisatsioonide all; normaaltingimustes on peegeldatavus R = ((n1 - n2)/(n1 + n2))^2. Metallide puhul tuleb arvestada kompleksset indeksit ñ = n - ik, mistõttu peegeldus võib olla väga tugev ja sõltuda nurgast ning polarisatsioonist.

Mõõtmine: peegeldatavust väljendatakse suhte E_ref/E_inc või osakaaluna protsendina. Seda mõõdetakse tavapäraste spektrofotomeetrite või integ Леerivaade süsteemide abil; andmed võivad olla sõltuvad lainepikkusest (R(λ)) või incidentse nurga (R(λ, θi)).

Rakendused: optika disain ja materjalide karakteriseerimine, kvaliteedikontroll ning arvutigraafikas realistlike materjalide renderdamine BRDF-i kaudu. Peegeldatavus on olulne ka kauglähenemise ja pinnakatsete mõistmisel.