patogeneesiga

Patogenees on haiguste tekkimise mehmannismide ja arengu järjestuse kirjeldus alates algpõhjusest kuni kliiniliste ilminguteni. See hõlmab etioloogilise teguri olemust, peremehe eelsoodumust ning keskkonnategurite mõju, mis koos loovad tingimused rakkude, koe ja organite tasandil toimuvaks kahjuks.

Algpõhjus võib olla patogeen või mitteinfektsionaalne tegur, nagu geneetilised mutatsioonid, toksilised ained või autoimmuunne reaktsioon. Oluline on peremehe vastuvõtlikkus: vanus, geneetika, immuunsüsteemi seisund, kaasuvad haigused ning toitumine ja keskkonnatingimused.

Patogeneesi mehhanismid hõlmavad otsest rakukahjustust patogeeni toime või toksiinide kaudu, immuunreaktsioone ja põletikku, vaskulaarseid muutusi, koeparandamist või -remodelatsiooni ning ainevahetuslikke kõrvalekaldeid. Need mehhanismid viivad kliiniliste ilmingute tekkele ning võivad lõppeda tervenemise, kroonilise haigusprotsessi või tüsistustega.

Patogeneesi mõistmist kasutatakse diagnoosimise, ravi ja prognose planeerimisel, kuna see seob etioloogia, patoloogilised muutused ja sümptomid. Erinevates haigustüüpides võivad domineerivad mehhanismid varieeruda: infektsioonides mängivad olulist rolli patogeeni levik ja immuunreaktsioon, autoimmuunhaigustes on keskseks immuunreaktsioonid keha enda kudede vastu, neoplastilistes protsessides – rakkude kloniline muutus ja kasvuhäire.

Patogenees erineb patofüsioloogiast: patogenees keskendub haiguse tekkimise põhjustele ja mehhanismidele, patofüsioloogia kirjeldab juba tekkinud patoloogiliste muutuste funktsionaalseid tagajärgi ja nende mehhanisme.