pakendimaterjali

Pakendimaterjalid on materjalid, mida kasutatakse kaupade pakkimiseks, kaitsmiseks ja esitlemiseks ning mis moodustavad pakendi erinevad kihid. Need kannavad sageli informatsiooni ja õiguslikku teavet ning võimaldavad toodet kiiresti ladustada ja transportida. Pakendimaterjalid võivad olla ühe- või mitmekihilised ning nende valiku mõjutavad toote tüüp, säilimisnõuded, tarbijate vajadused ja keskkonnanõuded.

Kõige tavalisem jaotus on esmapakend (toote otsene kontakt) ning teise ja kolmanda astme pakend (transpordi- ja müügipakend). Levinumad materjalid on paber ja karton, plastikud (nt PE, PET, PP, PVC, PS, LDPE ja HDPE), klaas, metall ning puidust või kombineeritud materjalid. Tihti kasutatakse kiht- ja laminaadimooduleid, mis ühendavad barjääriomadused ja mehaanilise tugevuse. Bioplastide näideteks on PLA ning teised komposteeruvad lahendused.

Omadused, mida pakendimaterjalid iseloomustavad, hõlmavad barjäärivõimet, mehhaanilist tugevust, valgus- ja niiskuskindlust ning toiduga kokkupuutuvaid nõudeid. Ringlussevõtt ja taaskasutus sõltuvad materjalist ja kohalikest sorteerimissüsteemidest; olulisem on elutsükli mõju, jäätmete vähendamine ning taaskasutatavate või taaskasutust soodustavate lahenduste kasutamine.

Regulatsioonid ja märgistused mõjutavad tootjaid: toiduga kokkupuutuvad materjalid peavad vastama Euroopa Liidu ja liikmesriikide nõuetele ning kasutatavaid sümboleid ning resiinide kodeeringuid (1–7) tunnustatakse. ELi pakendi- ja pakendijäätmete direktiiv ning EPR-kohustused aitavad suunata taaskasutust ja jäätmete vähendamist.