oksüdeerimiseks

Oksüdeerimine ehk oksüdatsioon on keemiline protsess, mille käigus ühend kaotab elektrone või mille oksüdatsiooniaste tõuseb. Sageli kaasneb hapniku lisamine või elektronide liikumine ühikute vahel. Oksüdeerimine on redoksreaktsiooni osa: ühe teo oksüdatsioon toimub samal ajal teise reduktsiooniga.

Protsess võib kulgeda otseselt hapniku kaasamisel (nt põlemine või raua roostetamine) või muude oksüdandite toimel (nt permanganaat, kloor). Oksüdatsioonist osasaajad võivad toimida erinevates keskkondades ning tingimused, nagu temperatuur ja pindade katalüütiline mõju, võivad reaktsiooni kiirust mõjutada.

Bioloogilises kontekstis on oksüdatsioon kriitilise tähtsusega energia vabastamisel. Näide on glükoosi oksüdimine: C6H12O6 + 6 O2 → 6 CO2 + 6 H2O, mille käigus vabaneb energiat, mida rakud kasutavad ATP sünteesiks.

Oksüdeerimine on lai valdkond, mis hõlmab korrosiooni, toiduaine säilitamist, põlemist ja erinevaid sünteesiprotsesse. Oksüdatsioonireaktsioonid võivad olla kas soovitud tulemus või kontrolli all, et vältida kahjustusi või optimeerida tööstuslike protsesside tulemusi.

Olulised mõisted: oksüdant on ühend, mis võtab vastu elektrone; reduent ehk redutseerija on ühend, mis annavad elektrone. Verbi oksüdeerima ning infinitiivi vorm oksüdeerimiseks viitavad protsessile, mille eesmärk on oksüdeerimine või selle läbiviimine.