Oksüdatsioonist

Oksüdatsioon on keemiline protsess, mille käigus aatom või ioon kaotab elektrone või mille oksüdatsiooninumber suureneb. Traditsiooniliselt seostati seda hapniku lisandumisega, kuid kaasaegses kirjanduses rõhutatakse ennekõike elektronide ülekannet redoksreaktsioonides.

Redoksreaktsioon on oksüdatsiooni ja reduktsiooni samaaegne toimimine. Oksüdant on aine, mis võtab vastu elektrone (tihti hapnik või muu elektronihai); reduktant (reduktor) on aine, mis elektrone annab.

Näited: rauda roostetamine hapnikuga; põlemine, mille käigus süsinik reageerib hapnikuga ja tekib süsinikdioksiid ning vesi; raku hingamine on oksüdatsiooniprotsesside kogum, mille käigus toorained oksüdeeritakse ja vabaneb energia, mida kasutatakse ATP sünteesiks.

Oksüdatsiooninumbrid on hüpoteetilised laengud, mis annavad aatomi elektrilise seisu. Oksüdatsioon tähendab numbri suurenemist või elektrone kaotamist; reduktsioon on vastupidine protsess, numbri alanemine või elektrone lisamine. Need mõisted aitavad mõista elektronide liikumist redoksreaktsioonides.

Rabokasutused ja tähendus: oksüdatsioonid on olulised materjaliteaduses ja keskkonnasuunalistes protsessides, kaasa arvatud korrosioon ja energiatootmine (põlemine, raku hingamine). Bioloogias mängivad oksüdatsioonireaktsioonid keskset rolli energiavarudade väljavõtmisel, samas kui oksüdatiivne stress võib mõjutada rakulist tervist.