oksüdatsioonredutseerimisreaktsioonides

Oksüdatsioon-redutseerimisreaktsioonid, tuntud ka kui redoksreaktsioonid, on keemilised reaktsioonid, mis hõlmavad elektronide ülekannet ühe aine teise aine juurde. Need reaktsioonid koosnevad kahest omavahel seotud protsessist: oksüdatsioon ja redutseerimine. Oksüdatsioon on protsess, mille käigus aine loovutab elektrone, samas kui redutseerimine on protsess, mille käigus aine omandab elektrone.

Reaktsioonis, kus toimub oksüdatsioon, suureneb aine oksüdatsiooniaste. Vastupidiselt sellele, redutseerimisreaktsioonis väheneb aine oksüdatsiooniaste. Need kaks protsessi ei saa esineda üksteisest eraldi – kui üks aine oksüdeerub, peab teine aine samal ajal redutseeruma. Seetõttu nimetatakse neid oksüdatsioon-redutseerimisreaktsioonideks.

Oksüdatsiooniaste on hüpoteetiline laeng, mis aatomile omistataks, kui kõik selle sidemed oleksid täielikult polaarsed. Elementaarses olekus olevate ainete oksüdatsiooniaste on alati null. Näiteks puhtal hapnikul (O2) või raual (Fe) on oksüdatsiooniaste null. Liitühendites on oksüdatsiooniaste määramiseks kehtivad reeglid, näiteks hapniku oksüdatsiooniaste on tavaliselt -2 (välja arvatud peroksiidides) ja vesiniku oksüdatsiooniaste on tavaliselt +1 (välja arvatud metallhüdriidides).

Redoksreaktsioonid on laialt levinud looduses ja tehnoloogias. Need on aluseks paljudele protsessidele, nagu näiteks hingamine, fotosüntees, metallide korrosioon ja akude töö. Elektrokeemilised rakud, nagu galvaanilised elemendid ja elektrolüüsirakud, kasutavad redoksreaktsioone elektrienergia tootmiseks või kasutamiseks.