oksüdatsioonitsoon

Oksüdatsioonitsoon, tuntud ka kui redutsoonitsoon, on geoloogiline mõiste, mis kirjeldab maakoores esinevat piirkonda, kus mineraalid ja kivimid on keskkonnas oksüdeerunud. See tähendab, et hapnik on reageerinud materjalidega, muutes nende keemilist koostist ja värvi. Oksüdatsioonitsooni iseloomustab tavaliselt kõrgem hapniku osarõhk ja madalam veesisaldus võrreldes sügavamate, redutsoonitsoonidega.

See tsoon moodustub peamiselt maapinna lähedal, kus õhk ja vesi on kergesti kättesaadavad. Oksüdatsiooniprotsessid võivad esile kutsuda mitmesuguseid keemilisi muutusi, näiteks rauasisaldusega mineraalide, nagu püriidi (FeS2), oksüdeerumist hematiidiks (Fe2O3) või goetiiidiks (FeO(OH)). See muudab kivimid sageli punakaks, kollakaks või pruuniks. Samuti võib oksüdatsioonitsoonis toimuda teiste metallide, näiteks mangaani, oksüdeerumine ja sadestumine.

Oksüdatsioonitsooni ulatus ja omadused sõltuvad paljudest teguritest, sealhulgas kivimi tüübist, kliimast, topograafiast ja hüdroloogilistest tingimustest. Näiteks soojemates ja niiskemates piirkondades on oksüdatsiooniprotsessid kiirem ja põhjalikum. Need tsoonid on olulised maavarade tekke ja uurimise seisukohalt, kuna oksüdatsioon võib mõjutada metallide liikuvust ja kontsentratsiooni. Samuti on oksüdatsioonitsoonid tähtsad keskkonnageoloogias, mõjutades põhjavee keemilist koostist ja reostuse levikut.