oksüdatsiooniprotsessid

Oksüdatsiooniprotsessid on keemilised reaktsioonid, milles aine kaotab elektrone. Sellega kaasneb tavaliselt hapniku liitumine või vesiniku eraldumine, kuigi tänapäevane definitsioon põhineb elektronide ülekandel. Oksüdatsioon on alati seotud redutseerumisega – teine aine omandab oksüdatsiooni käigus eraldunud elektrone. Need kaks protsessi toimuvad alati koos ja moodustavad redoksreaktsiooni.

Levinud oksüdatsiooninäited hõlmavad metallide roostetamist, kus raud reageerib hapnikuga, moodustades raudoksiidi. Samuti toimub oksüdatsioon orgaanilistes molekulides, näiteks toiduainete lagunemisel või organismis toimuvates ainevahetusprotsessides. Hingamine on oluline bioloogiline oksüdatsiooniprotsess, kus glükoos oksüdeerub ja vabaneb energia. Tules toimuv põlemine on samuti kiire oksüdatsioonireaktsioon.

Tööstuses kasutatakse oksüdatsiooniprotsesse mitmesuguste ainete tootmisel, näiteks lämmastikhappe või väävelhappe valmistamisel. Elektrokeemias on oksüdatsiooniprotsess oluline anoodil, kus toimub elektronide loovutamine. Oksüdatsiooniastme mõiste aitab jälgida elektronide liikumist redoksreaktsioonides, näidates aatomite suhtelist elektrontihedust ühendis. Oksüdatsiooniprotsessidel on oluline roll nii looduses kui ka inimtegevuses.