oksüdatsioonistaatuste

Oksüdatsioonistaatust (oxidation state) on keemiline mõiste, mis kirjeldab keemilise elementi ione või molekuli struktuuris esinevat hargnemist. See näitab, kui palju elektrone aatom on kaotanud, saanud või jaganud teiste aatomitega, võrreldes oma neutraalse aatomiga. Oksüdatsioonistaatus on oluline keemiliste reaktsioonide ja ühendite omaduste mõistmiseks.

Oksüdatsioonistaatuse määramine põhineb mitmel reeglil. Näiteks on alumiiniumi oksüdatsioonistaatus alati +3, sest see on tema tavaline ioniseerumisstaatus. Veesarnaste elementide, nagu naatriumi (+1) või kloori (−1), oksüdatsioonistaatus on tavaliselt kindel, sest nad on alati ühekordsete ioneid. Komplekssete ühendite puhul võib oksüdatsioonistaatuse määramine olla keerulisem, kuid tavaliselt kasutatakse teadaolevaid reegleid või teisi ühendites esinevaid elemente.

Oksüdatsioonistaatus on tähtis keemiliste reaktsioonide kirjeldamisel, näiteks oksüdatsioon-redutseerimisreaktsioonides (redoksreaktsioonides), kus üks aine oksüdeerub (kaotab elektrone) ja teine redutseerub (saab elektrone). Näiteks raudisulfiidi (FeS) reaktsioon hapnikuga võib andnud raudoksüdi (Fe₂O₃) ja soojendada, kus raud muundub oksüdatsioonistaatuselt +2 (+3) ja süüfid muundub hapnikuks.

Oksüdatsioonistaatuse mõiste on loodud, et aidata keemikuid mõista ja ennustada keemilisi reaktsioone ning ühendite omadusi. See on ka kasulik keemilise analüüsi ja ühendite struktuuri uurimisel.