Oksüdatsioonistaatuse

Oksüdatsioonistaatus, tuntud ka kui oksüdatsiooniaste, on hüpoteetiline arv, mis näitab, milline oleks üksiku aatomi laeng, kui kõik sidemed selles ühendis oleksid täielikult ioonilised. See kontseptsioon on eriti kasulik redoksreaktsioonide mõistmisel ja tasakaalustamisel. Erinevatele elementidele kehtivad teatud oksüdatsioonistaatuse reeglid, kuid need ei ole absoluutsed ja neil on erandeid.

Üldiselt on vaba elemendi oksüdatsioonistaatus null. Monoaatomiliste ioonide oksüdatsioonistaatus on võrdne nende laenguga. Hapniku oksüdatsioonistaatus on enamikus ühendites -2, välja arvatud peroksiidides, kus see on -1, ja fluoriga ühendites, kus see võib olla positiivne. Vesiniku oksüdatsioonistaatus on enamikus ühendites +1, välja arvatud metallhüdriidides, kus see on -1.

Halogeenide oksüdatsioonistaatus on enamikus ühendites -1, kuid nad võivad teiste halogeenide või hapnikuga ühendites omandada positiivseid oksüdatsioonistaatusi. Leelismuldmetallide oksüdatsioonistaatus on alati +2 ja leelismetallidel alati +1. Alumiiniumi oksüdatsioonistaatus on alati +3.

Oksüdatsioonistaatuse määramine aitab kindlaks teha, kas aatom on redutseerunud (saanud elektrone ja oksüdatsioonistaatus vähenenud) või oksüdeerunud (kaotanud elektrone ja oksüdatsioonistaatus suurenenud). See on oluline keemiliste reaktsioonide kulgemise ja ainete omaduste mõistmiseks.