oksüdatsiooniprotsessidest

Oksüdatsiooniprotsessid on keemilised reaktsioonid, milles aine kaotab elektrone. Sellega kaasneb tavaliselt hapniku liitumine või vesiniku eraldumine, kuigi tänapäevane definitsioon põhineb elektronide ülekandel. Oksüdatsiooniprotsessid on lahutamatult seotud redutseerimisprotsessidega, kus aine omandab elektrone. Need kaks protsessi toimuvad alati koos ja moodustavad redoksreaktsiooni.

Levinud oksüdatsiooniprotsesside näideteks on metallide roostetamine (nt raua oksüdatsioon õhuhapniku toimel) ning orgaaniliste ainete põlemine, kus süsinikdioksiid ja vesi tekivad. Bioloogias on oksüdatsiooniprotsessid elutähtsad. Rakulises hingamises oksüdeeritakse glükoosi ja teisi orgaanilisi molekule, et vabastada energiat, mida organism kasutab oma elutegevuseks. Samuti toimub oksüdatsioon vitamiinide metabolismis ja detoksikatsioonimehhanismides.

Oksüdatsiooni kiirust ja ulatust mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas temperatuur, hapniku kontsentratsioon ja katalüsaatorite olemasolu. Tööstuses kasutatakse oksüdatsiooniprotsesse laialdaselt erinevate ainete tootmisel, näiteks metallide puhastamisel ja keemiliste reagentide sünteesil. Oksüdatsiooni kontrollimine on oluline nii selle kasulike rakenduste maksimeerimiseks kui ka kahjulike mõjude vältimiseks, nagu materjalide korrosioon.